[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aiu jõgi, kohalikus pruugis ka Äiu oja = Rõuge jõgi Rõu – jõgi Võru maakonnas, suubub Võhandusse ülevalpool Vagula järve, 1684 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi.  B1
● Et jõe nimi on vanem, tuleb välja Vastse-Nursis paiknenud *Aiu veski nimest (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller). Nime Rõuge jõgi on kasutatud ülemjooksul Rõuges. Üleskirjutustest ei saa kindlalt välja lugeda h esinemist või puudumist nimes, kuid oletatavasti on ikkagi tegu samasuguse päritoluga nagu tuntumas jõenimes Ahja (sks Aya). Nime alguse tagavokaali a muutumine eesvokaaliks ä on hiline, seda on arvatavasti põhjustanud eespoolse kõrge i naabrus. Vrd Ahijärv, Ahisilla, Aiamaa, Nursi, Ähijärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 25; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Eigla [`eigla] ‹`Eigla ~ -sse› Rid – paik (küla) Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Ungru mõis), 1688 Heikulla Byy, 1798 Oigla.  C4
● 1977 liidetud Rohukülaga. Nime puhul on oletatud ka identsust 1586 ja 1591 mainitud nimega Auby, vrd 1598 Oubias Jurgen Põgari küla all. P. Johansen on Eigla nime pidanud lühenenuks algvormist *Ei-küla, millele vastaks rootsi Ei-by või Öi-by. Eestirootsi murretes tähendab ai, äi saart. Vrd Eikla. – MK
BHO: 61; EAA.1.2.937:83, L 83; EAA.1.2.941:781, L 769p; EAN; Johansen 1951: 271; KNAB

Hanikase ‹-sse›, kohalikus pruugis `Haan´kasõ ‹-`kastõ ~ -kasilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1627 Hayniglas Peter, 1630 Chanikals Petter, 1638 Hannikals Peter, 1684 Hannigals By, Hannigalßen Kyla, 1688 Hannigaste Byy, 1798 Hainkasse.  C1
● Põlise küla vanem nimi on olnud *Väiko-Vaigustõ või *Väiko-Vaigussidõ (1561 Меньшія-Вайгужицы, 1627 Klein Wagositz, 1630 Kleen Wayguß kylla). Vana küla on asunud Mäe-Haan´kasõ küla kohal. Vahetegemine põhja poole oja äärde kujunenud Ala-Haan´kasõ külaga on tekkinud XVIII–XIX saj, kui kumbki küla sai omad eraldiseisvad külamaad. Kaks küla, kirjades Ala-Hanikase ja Mäe-Hanikase, liideti uuesti 1977. Hanikase nimi on tulnud isikunimest, 1630 oli Chanikals Petter ainus maksualune talupoeg oma külas. Lisanimi tuleb eesnimest Hann, Haan või Haneke, mis oli Johannese mugandus keskalamsaksa keeles ja sealt eesti keelde laenatud. Pika a-ga Haan´kasõ jäljendab saksa keelele omast esisilbi täishääliku pikenemist sõnarõhu mõjul. Haanikanõ : Haanikasõ on lisanimena omadussõnakujuline tuletis nimest *Haanik. Vrd Soome perekonnanime Hannikainen, mis pärineb samuti Johannesest. Vrd ka haanik ’õlu, taar’, tuletis saksa sõnast Hahn ’kraan’, mis on isikunimega samakõlaline. Esimesest kirjapanekust Hayniglas võib välja lugeda elementi Niglas (‹ Nikolaus), kuid selline tõlgendus toob kaasa rohkem probleeme. Kirjapanekud ls-ühendiga on arvukamad ja nendest võib välja lugeda Haani + Kalsa nimeelemente. Kalsa on Ida-Võrumaal levinud talupoja lisanimi, mis põhineb arvatavasti pükse tähendaval alamsaksa või vene laensõnal. Sellise liittüvelise nime algupära on Hanikase puhul samuti võimalik, kuid siis tekib küsimus, miks pole suulises keeles säilinud vorm *Haan´‿kalsa ~ *Haan´‿kasa. Hanikasega on 1977 liidetud Süväoja (Süvaoja) ja Varigu (Variku) küla. ¤ Vastseliina kihelkonnan Orava vallan om Hainikasse küla. See olevat oma nime järgmisest saanu: Orava mõisa teomehe olliva nimitedü küla all haina tegemän, üts poiss neide seast olli kubija käsule vastu pandnu ja tedä lubati selle eest pessä. Vaene poiss tundse suurt hirmu, selleperäst toppe temä ummi pükse sisse hainu, et pesmine mitte nii vallus es oles. Kui nüüd kubijas ja valitseja poissi vimmeldämä naksiva, sis löüsevä nemä, et poisil haina ümbre kehä olliva mähitü ja ütlivä: „Ah sina koer, vai haina kaatsan, haina kaatsan!“ ja poisile anti viil rohkemb. Sellest jäi küläle täämbä päiväni Hainikasse nimi. (1894) Vrd Haanja. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EES: 123; EMS: aanik; KM: H I 6, 87 (1) – 1894; Mellin; PTK I: 52; Rajandi 1966: 89; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Roslavlev 1976: 11, lisa 2, 4; Sukunimet 1992: 79–80; Truusmann 1897a: 39

Hatu ‹`Hattu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Atu‿küla, kirjakeeles varem Hattu Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, sks Hattoküll, 1241 Attol (küla), 1257 Atten, 1620 Hatto.  B2
● Varasem Hatu küla on olnud nii Lihula nunnakloostri kui ka Padise kloostri valduses. Mõis rajati XVII saj alguses. 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, mis 1977 liideti üheks. P. Johansen on Taani hindamisraamatu nimekujule andnud oletatava algvormi *Atu-la ja nimekujule Atten lähtevormi *Atun-küla ning võrrelnud Hatut soome kohanimega Hattula, mille aluseks oletatavasti on igivana germaani päritolu isikunimi. Esimesed kirjapanekud on ilma sõnaalgulise h-ta, kuid isikunimi võib vana kohanime aluseks olla küll, vrd Adde, Ate, Aty, Attele, lisanimi Atto. Hatu külaga on 1977 liidetud ↑Sooltsu ehk Soo-otsa. – MK
Almquist 1917–1922: 282; BHO: 107; EAN; Joh LCD: 325; KNAB; SPK: 29, 73; Stoebke 1964: 15, 17

Hindaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Indaste Ris – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Nõva vallas (Nõva mõis), 1402 Intas, Inthosz, 1535 Hintast.  B2
● Küla on kuulunud ka Lihula ja Padise kloostrile. Võimalik, et külanime aluseks on isikunimi, vrd Hint, Hinto. Vrd Hindu. – MK
Essen, Johansen 1939: 60; Johansen 1951: 234

Juba ‹-le ~ `Juppa›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Quellenhof, 1765 Jubba Jaan, 1796 Jubba Pola Juhhani Jaak, 1798 Juba (karjamõis), 1839 Quellenhof.  C1
● 1684. a kaardil on koht veel tühi. 1765 on mainitud Juba Jaani Vana-Nursi mõisa Vagula küla all, 1796. a kirjapanekus leiab hilisema Poola talu nime, millest järeldub, et Jubal võis olla mitu talu. Karjamõis rajati küla keskele XVIII saj lõpus. 1817 müüdi Juba iseseisva mõisana, saksa keeles anti mõisale uus nimi Quellenhof ’allika mõis’. 1920. a-tel tekkis Juba asundus, mis 1977 nimetati külaks. Juba nimi on alguse saanud talupoja lisanimest, mille päritolu on tundmatu. Oletada võib mõnda j-algulist eesnime, vrd nt Jakobi hollandi-friisi mugandus Jaap või poolapärane (lääneslaavi) Jakuba. Vrd ka Soome Juva-algulised nimed, mida peetakse Johannesest lähtunuteks. Juba alla on pärast Teist maailmasõda arvatud hääbunud Ligõri (Ligeri) küla, 1977 liideti Ala-Vagula (ametlikult Vagula II) küla. – ES
BHO: 475; EAA.1268.1.401:273, L 267p; EAA.1268.1.403:798, L 709p; EAA.308.2.178; Mellin; Rücker; Sukunimet 1992: 152

Järvere [`järvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-`viirde› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis (Sõmerpalu mõis), sks Jerwen, 1638 Jerwkulla, 1719 Järwe weere Märt, Jerwere Hindric, 1752 Jerwere Samul, u 1770, 1798 Jerwer.  B1
● Kaht Sõmerpalu mõisa talupoega on 1716 nimetatud Järwe weere ja sellest lühenenud Järvere (Jerwere) lisanimega, seda elukoha järgi Vagula järve kaldal. Sama koht on ilmselt ka Jerwkulla Sõmerpalus Vagula järve kaldal, kust 1638 nimetatakse pärinevat üks Kärgula talupoeg. Talunimed on jälgitavad 1760. a-teni, mõisa rajamise järel ümber asustatuna on neist saanud Kala ja Sarve talu. 1766 jagati Sõmerpalu mõis nelja venna vahel neljaks iseseisvaks mõisaks, üks neist sai Järvere (Jerwer) nime. Ilmselt oli sellel ajal Vagula kaldal juba mõisahoone või suvituskoht olemas. 1867 liideti mõis uuesti Sõmerpaluga, koht säilis suvitusmõisana. Saksakeelne nimi on aja jooksul sarnastunud Järvamaa saksakeelse nimega Jerwen. 1920. a-test asundus, XX saj keskel rajati Järveresse Võru metsamajandi keskus ja kujunes välja rahvarohke asula, ametlikult Järvere asund, al 1977 küla. – ES
BHO: 146, 558; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:117, L 116p; EAA.1270.1.264:106, L 106; Mellin; Rev 1638 I: 151

Kaaru ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kaaru‿külä ‹-`küllä› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1627 Kauro Mick, 1686 Kauro Jack, 1741 Karro Jack, Karo Jacob, 1757 Kahro Jacob, 1805 Karokülla, 1839 Karroküll.  B1
● Nimi on alguse saanud Kauksi mõisa talupoja lisanimest. 1686. a kaart näitab, et sellise lisanimega peremehed elasid Kauksis praeguste Vigla, Saksa ja Palgi talu kohal. Vanast asukohast on säilinud metsanimi Kaarulaan lõuna pool praegust Kaaru küla. 1757 loetletakse Kaaru ja Poolakese talu kõrvuti, oletatavasti asusid need siis juba praeguse Kaaru küla kohas. Kaaru nimi pärineb talupoja lisanimest Kauro. Suure tõenäosusega on see isanimi vene ristinimest Gavril, mis omakorda tuleb algnimest Gabriel. Vrd seto mehenimi Kauri, Kaurila, soome-karjala Kauro. Võimatu pole siiski ka lisanime pärinemine linnunimetusest kaur. Nime on aja jooksul rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga karo ’karu’, tsaariaegses ametlikus pruugis pääses see maksvusele mõisakaardi nimena Karro. 1757. a kirjapildis tähistab h ilmselt pikka a-häälikut. Kaaru põhjaosas on Vennekurmu talud, mis kuulusid Ahja mõisa (Võn) alla. Vrd Kauru, Kaurutootsi. – ES
EAA.567.3.183:14, L 15p; EAA.3147.1.172:198, L 180p; EAA.567.2.710:2, L 2p; Rev 1624/27 DL: 55; Rücker; Sukunimet 1992: 186

Kanamõtsa [kana‿mõtsa] ‹-`mõtsa›, kirjakeeles varem ka Kanametsa Plv – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Võru mõis), 1872 Канна, 1909 Канна, 1937 Kanametsa.  C1
● XX saj alguses mõõdeti Navi ja Vagula küla vahelisest metsamaast välja 13 asunikukrunti. Asundusküla nimi pärineb kas looduskoha nimest või varem olemas olnud metsavahikoha nimest (1909 Канна). See omakorda võib olla saadud inimese perekonnanimest, kuid võimatu pole ka hääbuva maastikusõna kand a-tüveline vorm. Sel juhul peaks olema toimunud lühenemine kanna- › kana-. Omavahel seotud hääbuvad sõnad kand ja kund, mille tähendusväli samastub kõige laiemalt harimiseks kõlbmatu maaga, käänduvad Võrumaal tänapäeval küll ainult u-liselt. Vrd Kanaküla, Kanapeeksi, Kannu. – ES
 EAA.3724.4.1969, L 5;  EAA.3724.4.1972, L 1; Eesti TK 50

Karujärve [karu‿järve] ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis, Pidula mõis).  C3
● Nimi on pandud Karujärve järgi 1997 (mitteametlikult juba 1994). Küla piires asus varem Pidula mõisa Karu karjamõis (1691 Karro Mikle u Marre S. Andrus, 1798 Karro talu, karjamõis XIX saj I poolest), mille järgi sai arvatavasti nime Karujärv ise. 1920.–1930. a-tel oli koht kirjas Karu asundusena. 1939 hakati sinna rajama Nõukogude sõjaväebaasi asulat, mis pärast Teist maailmasõda, 1959. a, sai sõjas langenud sõduri Vladimir Dejevi järgi nimeks Dejevo (1970. a-tel Dejevi, vn Деево). Karujärve küla idaosa on Järumetsa (Kär), nimetatud endise mõisa (sks Jerwemetz) järgi. Viimane tekkis Kandla mõisa kõrvalmõisana XVII saj II poolel, XVIII saj keskpaiku oli korraks iseseisev mõis, hiljem liidetud uuesti Kandlaga. Vrd Karujärv. – MK
BHO: 146, 191; KNAB; Mellin; NL TK 25: 1959; SK I: 87

Karvoja [`karv‿oja] Mär, Rap, Vig – jõgi Rapla maakonnas Märjamaa ja Rapla vallas.  B1
● Vigala vasakpoolne lisajõgi, suubub Vigala jõkke Jõeääre ja Kiilaspere küla kohal, vrd 1935 oja ääres läänemurdeline talunimi Karboja (u 1900 Карва talu). Nime tänapäevakuju lähtekohaks on karv : karva + oja, kuid nime motiiv jääb selgusetuks. – MK
Eesti SK 10; ERA.T-3.1.647, L 1; Keskkonnaregister

Kirbla2 [`kirbla] ‹`Kirbla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kirla ~ `Kerla Kir – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Kirbla kirikumõis, Seira mõis), 1519 Kirpever (küla), 1534 Kirckver, 1549 Kirrever, 1565 Kiriffer by, 1798, 1844 Kirrefer.  B2
● Küla on kuulunud XVI saj Lihula ametkonda, hilisemal ajal Seira mõisa alla. Tundub et p-aines nimes on algne. Sel juhul vrd isikunimesid Kerbo ~ Kierpo. 1534. a kirjapaneku ajal oli ka kirik tükk aega olemas olnud, selle mõjul võis tekkida kirjapanekusse k, vrd kirk ’kirik’. Nimi on olnud algselt vere-lõpuline, selle osise on asendanud la-liide. – MK
BHO: 230; EAA.1.2.932:4, L 2; EAN; KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 33; Schmidt 1844; Stackelberg 1928: 114

Kiska [`kiska] ‹-sse› Kse – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Vatla mõis), 1564 Kisska, 1565 Kyskas by, 1591 Kißkuas By, 1689 Kiskas Byy.  A4
● XVI saj on ilmselt kuulunud kloostrile, tõenäoliselt Lihula omale. Kiska mõis eraldati Mõisakülast ja Mõtsust 1773, hiljem oli Vatla mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nime motiiv ja tähendussisu jäävad hämaraks. Eesti sõnadest võiks võrdluseks tuua kisk : kisu ’kida, konksuke; oga, pind’, kiskuja ’murdja, riiakas, tige, tülitseja (inimene), ihne, ahnitseja, omakasupüüdlik (inimene)’, ’kisklik, keerd’. Kiskaga on 1977 liidetud Risti (1798 Risti kõrts, 1913 Ристи küla) ja Torgu (1654 Torck), mõlemad Varbla khk-s. – MK
EAA.1.2.932:10, 35, 171, L 8, 31, 155p; EAA.1.2.941:1177, L 1165; EAN; EM: 82; EMS: III (12), 244–245; KNAB

Kivi-Vigala ‹-sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, mõis, 1782 Alt & Stein-Fickel (Vana- ja Kivi-Vigala), 1795 Groß- oder Stein-Fickel, 1844 Steinfickel.  B2
● Küla on nime saanud mõisalt. Kivi-Vigala mõis oli XIX saj Vana-Vigala mõisa kõrvalmõis. Mellini kaardil 1798 on Kivi-Vigala lihtsalt Wiggola M. Revisjonidest nähtub, et talupoegade jagunemine Vigala-nimeliste mõisate vahel oli küllaltki kaootiline, XVIII saj oli toimunud mitu immissiooni (protseduur, kus kellegi pärand või maavaldus läheb ühelt isikult teisele). Näib, et XVIII saj revisjonides sks Alt-Fickel võis märkida Vanamõisat, sellele kuulus ka Vanamõisa küla. 1638 on mainitud Vigala ja Vanamõisa mõisaid viimase kohta täpsemalt osutamata, seega võib see ka mõni muu Vanamõisa olla. Mellinil on Wan̄a-Wiggola siiski tähistamas praegust Vana-Vigalat. Nime täiend Kivi- on tulenenud kas Uexküllide poolt XV saj rajatud kivist vasallilinnusest või ka veskist, mida võidi kutsuda kiviks, igatahes on möldrit mainitud 1726. Kivi-Vigala oli 1970. a-tel alevik, al 1977 küla. Vrd Vanamõisa9, Vana-Vigala, Vigala. – MK
Bfl: II, 482; EAA.1864.2.V-67:59, L 58p; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 66

Koeri [`koeri] ‹`Koeri›, kohalikus pruugis ka `Koiri Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Mõtsu mõis), 1543 Korakuyla Iuri (üksjalg Koonga all), 1798 Koiri (küla).  B1
● 1977–1997 oli Kidise osa. Balti kohaleksikon (BHO) samastab Koeri nimega ekslikult 1319. a kirjapaneku Kowrevere ja samuti ekslikult 1320 Kogerevere. Tegelikult käib 1319. a kirjapanek tänapäeva ↑Kõera ja 1320. a oma arvatavasti ↑Koora küla kohta. Koeri nime algusosa aluseks võiks oletada sõna koer (koir), viimane võis olla isikunimi, vrd veel 1726 Lihula khk-s Niggola Koirri, Koera Jak. Võimalik, et see eesnimi on Gregoriuse mugand, mis on rahvaetümoloogiliselt seostatud sõnaga koer (koir). Koerist edelas oli 1930. a-tel Tammiste küla (ka Tammistu, u 1900 Таммисте). Vrd Koeravere, Kõera, Salavere. – MK
Bfl: R, 276; BHO: 238; Kallasmaa 2012b: 61–62; LUB: II, 667; Rev 1725/26 Lä: 111; Stackelberg 1928: 155; Stoebke 1964: 165

Kõmmaste ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Kömmaste Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Risti mõis), 1241 Kyminæstkylæ (küla), 1402 Kommes; erts Kömmisbyn.  C1
● Algselt küla Vomentakæ muinaskihelkonnas. XV saj alguses vahetati Lihula nunnakloostrilt Padise kloostrile. Mõis (sks Kemnast) asutati külast lääne pool XVII saj, kuid al 1809 olid Kõmmastel ja Ristil samad omanikud ning mõis kadus XIX saj lõpuks; jäi üksnes küla, mida on mainitud ka XVIII saj. Nimi on etümoloogiliselt läbipaistmatu, -ste nimes osutab võimalusele, et tegemist on sugunime alusel tekkinud kohanimega (*Kõminaste?). Hilisemate üleskirjutuste ja tänapäeva nimekujuga vrd kõmm : kõmmu, kõmmi ’kõrge lage vähese mullaga koht heinamaal’, kõmendik ehk kõmustik ’kõrge kuiv (ja künklik, kadakatega) heinamaa’. Vrd Kõmmusselja. – MK
BHO: 213; EAA kinnistud; EKMS: I, 143; Joh LCD: 463; KN; Lagman 1964: 65

Kõpsi ‹`Kõpsi ~ -le› Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Karula mõis), u 1690 Köpso Matz, 1805 Kebsi Zille, 1867 Köpsi.  B2
● Kõpsi hajatalu on tekkinud endise *Ruuhmõtsa küla (1584 Rohmac) alla arvatud Käo, Nigle ja Viki talust pisut hiljem. Kõpsile rajati Nõukogude ajal karjalaudad ja uuselamud, sellepärast hakati seda kohta ka külaks pidama, kuigi ametlikes nimekirjades teda pole olnud. Erinevalt Ringiste küla alla liidetud Niglest ja Vikist on Kõpsi arvatud muidu Hargla kihelkonda kuuluva Lutsu küla alla. Kõpsi nimi pärineb talupoja lisanimest, mille päritolu pole selge. Vrd siiski kõpsima ~ kõps´ma ’kergelt kopsima, kõpsides käima, kepsutama’. Sõna kerge löögi- või astumisheli jaoks kõps : kõpsi on i-tüveline just võru keele alal. Koiva-lähedase ala naabruse tõttu on sobilik võrdlus ka liivi sõnaga kõps ’jänes’. Juhul kui Kõpsi nimi peaks olema XVII saj-st varasem, on võimalik pärinemine eesnimest, vrd Kõpu. Vrd Ringiste. – ES
EAA.567.3.67:28, L 26p; EAA.567.2.671:2, L 2p;  EAA.3724.5.2803, L 1; PA I: 131; EMS: kõpsima

Kõõru1 ‹-le›, kohalikus pruugis Kööru Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Kihelkonna kirikumõis, Pidula mõis), 1592 Koro Peet, 1632 Köre Peter, 1645 Köro Gorriß, 1798 Köhro (küla).  C3
● Kõõru talud on XVIII saj kuulunud ka Paju mõisa alla. 1977–1997 oli Pidula osa. Tõenäoliselt on talunimest sündinud külanime aluseks isikunimi, vrd Kerro vanemates kirjapanekutes (1534 Hans Kerropoyck). – MK
EAN; KNAB; SK I: 148

Lehola ‹-sse› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Lehhola, 1241 Lehol (küla), 1541 Leall, 1586 Lehola, 1732 Lihhola.  A1
● Mõis on rajatud arvatavasti enne 1639. a. XVII saj II poolel oli vana küla hävinud. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Lehola võiks seostuda nimega Lihula, ainult h ees oleks i madaldunud e-ks. Nime Lihula on seletatud mitmeti: nime aluseks on peetud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu (lehu on eesti keeles sõna, mis selles tähenduses mujal ei esine kui Eiseni artiklis). Mõisat on naabruses oleva küla järgi nimetatud ka Kulna mõisaks. Vrd Lihula. – MK
BHO: 298; Eisen 1921a: 5; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Tarvel 1999a: 53

Lehu ‹`Lehku ~ -sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Pööravere mõis), 1601 Leo (küla), 1797 Lihho.  C3
● Võimalik, et küla on saanud alguse üksjalakohast (1543 Leve Meell). Külanimi näib hilisemal ajal kuuluvat Lihu-alguliste nimede hulka, i on varakult madaldunud e-ks. Esimese kirjapaneku v-d tuleks vast lugeda u-ks. Sel juhul jääb seletuseta sisseütleva (`Lehku) sulghäälik, mis võis küll rahvaetümoloogia mõjutusel hiljem tekkida, ent vrd 1618 Lechkoby. Nimega vrd lehk : leha ~ lehu ’hais, lõhn’, lehk : leha ~ lehi ~ lehu ’(nõrk) tuulehoog’. Võib-olla on tegemist häälikulise variandiga, vrd Lehola ja Lihula. – MK
EMS: V (21), 49–50; Mellin; Rev 1601: 178; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:61; Stackelberg 1928: 151

Lemmejõgi [lemme‿jõgi] Hää, Saa – jõgi Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, u 1900 Р. Орро-Іегги (Лемме-Іегги).  A3
● Jõgi saab alguse Nigula rabast ja suubub Majaka küla Lemme talu (1816 Lemme) juures Liivi lahte. Vrd lemm ~ lemme ’leht, lible, helves, kiud’. Varem nimetati ka Orajõeks, sest suubus Orajõe mõisa lähedal. Vrd Orajõe2. – MK
EAA.1865.3.247/6:17, L 99; EMS: V (21), 90–91; Vene TK 42

Lihu ‹`Lihtu ~ -sse› Juu – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas (Kaiu mõis), 1346 Lechto, 1687 Leho, 1798 Lihho.  C4
● 1977 liideti Vana-Kaiu külaga. P. Johansen samastab Lihuga 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju Leiusi, põhjendades seda mh sellega, et nimekirjas on ta lähestikku Oraniku nimekujuga ...rauangæs, ent mõlema samastamine on tegelikult siiski küsitav. L. Kettunen seob nime muude Lihu-tüvelistega (Lihula, Lihukõrve), nähes nende taga isikunime *Lihoi (võib-olla sõnast liha). Varasemates nimekujudes esineva t (1346 ja 1586 Lechto) arvab ta ekslikuks nime samastamiseks sõnaga leht : lehe. Siiski näitab lühikese sisseütleva vorm Lihtu, et t on nime tüvesse varem kuulunud ja Lihu nimi võib olla kujunenud muust tüvest kui Lihula. – PP
EO: 77–78; Joh LCD: 475–476; LCD: 42r; Mellin

Liitva1 [`liitva] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Plv – Võru linnajagu (Võru mõis), 1937 Liitva.  C1
● Ajalooliselt oli tegemist Võru linnast loode poole Võhandu jõge jääva maa-alaga, kus leidus Võru mõisa metsa, Navi küla talude maad ja Vana-Koiola, Väimela, Tilsi ning Joosu talupoegade heinamaid. Piirkonnast on olemas 1872. a mõisametsa kaart, kus idapoolne metsasaar on hilisem tellisetehase asukoht. 1934. a valmis Võhandu jõge Vagula järvega ühendav Liitva kanal, mis jagas kõrgema maa-ala pooleks. Selle kanalini on kasvanud ka linn. Linnajagu on ettevõtete järgi vaadeldud kahe omaette kandina: Võrukivi ja Linavabriku. Nimi pärineb sõna leede : liite ’märg, külma põhjaga liivsavimaa’ va-tuletisest. Omaaegse nimepanija meeles võis olla seos seda tüüpi maa asukohaga jõe ääres ja üleujutatavusega. Liitva kui halljänese üks võrukeelne nimetus oleks nimetekke alusena vähetõenäoline. Vrd Leetva, Leetsi. – ES
 EAA.3724.4.1969, L 4; Eesti TK 50

Lõõdla järv [`lõõdla järv], kohalikus pruugis `Lõ̭õ̭dla, kohalikus pruugis harva `Lõ̭õ̭dva Urv – järv Võru maakonnas Võru vallas, 1627 Ledtla, 1638 Lööt, 1783 Ledla See, 1865 Löödla Jerw.  A1
● Selle suure järve nimi on püsinud küllalt muutumatuna. Kirjalike allikate järgi on nimi algupäraselt la-lõpuga. Võrumaa vanades järvenimedes ongi -la levinud nimelõpp (Vagula, Tamula), va-lõpulisi leidub üksnes jõenimede hulgas. Hüpoteetiliselt võib Võrumaa järvenimedes olla toimunud ka sarjasiirdumine -va › -la ja nimekuju Lõõdva võiks olla arhailisem. Liidva, mis on ainus sarnase sõnastruktuuriga suurema veekogu (jõe) nimi, on L. Vaba hinnangul vana baltipärane kohanimi, vrd järv Līdeksnes ezers (Läti, Nirza). Lõõdla nime päritolu kohta siiski midagi kindlat väita ei saa, kuid nimi võiks juba järve suuruse tõttu olla vanem kui läänemeresoome keelevormis tekkinud kohanimed. XVII saj kaartidel on Lõõdlat nimetatud ka Majala küla järgi (1684 Mahella Lacy, 1737 Mahella Siöö). – ES
 EAA.2072.9.726, L 1;  EAA.2072.9.728, L 1;  EAA.308.2.88, L 1;  LVVA.6828.4.467, L 1; Rev 1624/27 DL: 100; Rev 1638 I: 51; Vaba 2014: 912

Läti1 ‹`Lätti ~ -sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1696 Letti Juchum, 1798 Lettikülla.  A2
● 1488 müüs Päärdu Uexküll kinnisvara, mille hulgas oli heinamaa uppe der Letten. Selle on M. Aitsam samastanud praeguse heinamaa-ala Lätimetsaga, mille juures oli hiljem ka Läti karjamõis (sks 1789 Lisettenhof) ning 1970. a-tel Läti I ja II küla, ühendatud 1977. Vrd 1726 Letti Tönnis, Letti Ann Vigala mõisa Jöggema küla all, mis asus praeguse Tõnumaa küla põhjaosas. Külanimi on lähtunud lisanimest Läti, mis omakorda praegustel andmetel tulenes heinamaa- või metsanimest. – MK
Aitsam 2006: 46, 54;  EAA.1.2.C-IV-280;  EAA.298.2.71, L 3; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 67

Läänemaa [lääne‿`maa] ‹-le› = Lääne maakond – maakond Lääne-Eestis, 1574 op de Lenemaelsche grensze, 1720 Läne Ma; rts Vik, sks Wiek.
● Eestikeelset nime on mainitud esmakordselt XVI saj, nimi näitab maakonna suhtelist asendit teiste mandrimaakondade suhtes. Pärast 1950. a haldusreformi, mil maakonnad kaotati, muutus Läänemaa põhiosa Haapsalu rajooniks, millega liideti 1961 osa Lihula rajoonist ja 1963 osa Märjamaa rajoonist. Läänemaa nimi taastati 1990. Arvatakse, et Skandinaavias tunti Eesti läänealasid Adalsýsla nime all. Henriku Liivimaa kroonikas kasutatakse Läänemaa kohta nimesid Maritima, mis tähendab mereäärset maad, ja Rotalia, mis on eestikeelse Ridala latiniseeritud vorm. Mõlemal nimel on allikais paralleelselt ka ainult ühte kihelkonda haarav tähendus. Rotalia’t on üksmeelselt samastatud Ridala nimega, Maritima on aga märkinud kas kogu Läänemaad (E. Blumfeldt, H. Moora, H. Sepp), Märjamaad (H. Ederberg) või ala, mis haarab Märjamaa, Kullamaa ja Vigala (I. Arens). Levinud oli ka Maritima seostamine Ridalaga (nt E. Bauer veel 1959). On arvatud, et Maritima nimi on võetud Vulgatast tõlkevasteks Skandinaavia nimele Vic. Hiljem on võõrkeelseis allikais Läänemaad tähistatud nimega Wiek, vrd rts vik ’laht’. XIII–XIV saj olid Maritima ja Wiek E. Tarveli arvates identsed mõisted. Ridala (Rotelewic) eraldumise järel võis Maritima siirduda Soontaganat märkima. Vrd Ridala1. – MK
KNAB; Läänemaa 1938: 258; Tarvel 1971: 293, 294, 295; Uuet 2002: 134, 183, 184

Lükkä [`lükkä] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Lükka Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastse-Nursi mõis), 1796 Hoflage Lükka, 1839 Schwedenhof (karjamõis).  B2
● Lükkä oli 1977–1997 Nursi küla osa. 1796 on nimetatud Vana-Nursis küla Waggula nebst Lükka. Vagula ja Lükkä asuvad teineteisest täiesti lahus. Samas on nimetatud Lükkä (Lükka) karjamõisa elanikke ja Hatiksaarõ (Hattiksare) küla. 1839. a kaardil on kujutatud karjamõisat Schwedenhof. Lükkä nime päritolu ja tähendus on tundmatu. Vrd Saare¹ Noarootsis, rts Lyckholm. Lükkä metsaküla vana, looduskoha nimest pärinev nimi on ilmselt olnud Hatiksaarõ. Omaette Sänna-poolne koht Lükkäl on Piiri talu, rahvakeeles Rallovi kar´amõisa. – ES
EAA.1268.1.403:729, 759, L 651, 676p; Rücker

Muriste ‹Muriste ~ -sse› Kse – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Illuste mõis), 1565 Muris by, 1591 Muriste By.  A4
● Keskajal kuulus küla Lihula nunnakloostrile, hiljem Illuste mõisale. 1977–1997 oli küla Hõbesalu osa. Muriste nime päritolu on ebaselge, näib, et nime lähtekohaks on ne- või s-sõna või nimi. Järelliide -ste liitub kohanimedes sageli isikunimele, vrd tänapäeva koeranimi Muri, sõna murimust ’täitsa must’, Muri ‹ Mauritius (?). Muriste põhjaosas on Mõiste talud (1844 Mosta küla). Vrd Muri. – MK
BHO: 368; EAA.1.2.932:14, L 12, 78, L 73p; Schmidt 1844; VMS

Märjamaa2 [märja‿`maa] ‹-le› Mär – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Merjama, 1364 Meriema, 1381 Meryenmaa, Mergemma, 1420 Marienma, 1518 Mariama.
● XIII saj kuulus piirkond koos Vigala ja Kullamaa aladega Maritima alla. Arvatavasti tekkis kihelkond XIII saj lõpus. 1420. a kirjapaneku põhjal on spekuleeritud võimalusega, nagu oleks nime lähtekohaks Maria või Maarja. Igatahes on arvatavalt XIV saj ehitatud kirik pühitsetud Maarjale. Kirjapanekute põhjal võiks siiski arvata ka, et esisilbi ä on algne, vrd märg : märja. Vrd Märjamaa1. – MK
BHO: 350; Hansen 1900: 158

Naelavere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Naalavere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Nalawer, 1585 Nalafer, 1601 Nallefer, 1688 Naglafär, 1795 Nailafer.  B3
● L. Kettunen oletab algusosa lähtumist sõnast nael : naela, mis on võinud olla isikunimi. V. Pall peab seda võimalikuks, märkides, et Kodavere murrakus on see sõna naal : naala ja Naela on esinenud revisjonides lisanimena. Mõnes varasemas kirjapanekus kajastub lõunaeestipärane vorm nagel : nagla. – PP
EO: 303; PA I: 113; PTK I: 154

Niguri ‹-le› Rõn – paik (küla) Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas (Aakre mõis), u 1866 Нигуръ (talu).  B1
● Hiline küla, mis on olnud iseseisev hiljemalt 1960. a-tel, kuid liideti 1977 ↑Purtsiga. Kohaliku seletuse järgi saanud nime metsavahikoha Niguri talu järgi (Pikasilla lähedal on Niguri mõts). Kohanimi on tõenäoliselt pärit liitsõnast, mille järelosa -ri on lühenenud eesnimest Jüri või Mari. Algusosa saab ühendada eesnimega Nigo ~ Nigu (Nikolause lühendeid) või sõnaga nikk : niku ’coitus’. – EE
KN; Rajandi 2011: 133; Vene TK 126; VMS: II, 89

Nõva2 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Növa Ris – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Nõva vallas, mõis, sks Newe, 1402 Neyve, 1575 Newe; erts Neve.  A1
● Küla kuulus XIV saj Lihula nunnakloostrile ja läks 1402 vahetuse teel Padise kloostrile. Mõisa kohta on teateid al 1599. 1653 liideti küla elanike soovil Harjumaaga. Nimega vrd sm neva ’soo’, eesti nõva ’kraav’. Nõvaga on 1977 liidetud ↑Ärita küla. Vrd Nõva1. – MK
EM: 62; EO: 259; BHO: 384; KNAB; Mellin; PTK I: 161; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Pagasi ‹-sse› Kir – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Kloostri mõis), 1519 Packes, 1650 Paggas.  B2
● XVI saj kuulus küla Lihula nunnakloostrile, hiljem Kloostri mõisale. Nime võime analüüsida Paga+si, enamasti on si-lõpulised nimed üldistunud ste-liste sugunimede mitmuse vormidest. Paga-tüvi esineb vähestes asustus- ja loodusnimedes, ühendid Paga+vere ja Paga+si viitaksid justkui võimalikule isikunimele. Teisalt, külanimes võis ka aste nõrgeneda, nii et Lääne-Eesti Paga-nimed liituvad Paka-nimedega, mille aluseks on eestirootsi laensõna bakk ’mägi’. Vrd Paga, Pagavere. – MK
Ariste 1933: 85; BHO: 419; KNAB; SK I: 274; Stackelberg 1928: 118
Märkus. Täiendatud etümoloogiat. 2021-12-30T18:34:33.

Pahtpää [`paht‿`pää] ‹-le› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1582 Pachtakilla, w Pachcie, 1592 Pachtwakila, 1601 Pachta kulla, 1627 Pachtwa, 1630 Pachpeh kylla, 1682 Pachtpä, 1805 Dorf Pachtper, 1839 Pachtpä.  C2
● Põlise küla nimest on käibinud vähemalt kolm varianti: *Pahtakülä, *Pahtvakülä ja Pahtpää. 1582 on küla mainitud ka poolapäraselt elanike mitmusliku nimetusega Pachcie. Sõna pää külanimes tähendab otsa, asustuse haru. Asustuskeskus, mille poolt seda pääd ehk otsa tunnetati, oli tõenäoliselt vakuse keskus Rõsna (↑Orava-Rõsna) küla. Sellest lõunasse jäid Kirmsi ja Pahtpää, järgnevad Viluste ja Veriora olid keskajal juba teise valduse osa. Pahtpää nime algusosa päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt sisaldub siin teatud tüüpi metsa tähendanud sõna *paht. Vrd peht ’suur vana okaspuumets’, nt kuusõpeht (Rõu, Vas). Ka võru sõna paht, mis vastab üldjoontes eesti sõnale pahn ja esineb liitsõnades hiirepaht, tsiapaht, on läbinud arengu ’pahnakiht’ › ’pahnane pesa’ › ’sealauda hoone’. Edasiareng pahnase, risuse metsa tähenduseks poleks samuti üllatav. Sõna paht esineb ka kohanimedes ja just suures metsas, nt Pahaorg (Räp Niitsiku). Seletus sõna paht abil oleks rahuldav, kuid kirjapanekud lubavad algupäraseks pidada ka *Pahtva+küla kuju. va-lõpulisena meenutab nimi vanapäraseid läänemeresoome-eelseid vetenimesid. Kuid see kunagine -va võib olla tekkinud ka sõna -pää lühenemisest ja vaheldusest -pa ~ -va, mida esineb kohanimedes küllalt sageli. Pahtpää omaette osad on Hatapalo edelas ja Leesk´mäe loodes. ¤ Veriora–Räpinä suurõtii veereh om Pahtpää külä. Külä om tuust nime saanu, et vanast olliva küläh talo üts üte ligi riah. Pahtpää külä om nigu ärä vassitu, lakja pillutu, üts talo üteh, tõõnõ tõõsõh paag´ah. Vanarahvas kutsiva vassitot pääd pahtonu pää, ja et külä ka nigu pää oll´ ärä vasśonu, pahtonu, tuust sai ka külä nime Pahtpää külä. (1940) Vrd Herjava, Laheva. – ES
EAA.567.2.758: 3 L 2p; KM: ERA II 271, 457 (4) – 1940; PA I: 92, 96; PA II: 433; Rev 1601: 15; Rev 1624/27 DL: 73; Roslavlev 1975: 26, 39; Rücker; SSA: pahna; VES: peht; Wd

Parivere ‹-`verre ~ -sse› Lih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Penijõe mõis), 1564 Parifär, 1565 parifar, 1798 Parifer.  B3
● Keskajal kuulus küla Lihula nunnakloostrile, XVII saj oli mõis. Nime võib analüüsida Pari+vere. L. Kettunen on küsimärgiliselt oletanud nimest algvormi *Parikvere, millega ta on võrrelnud sõnu parikas ’lobiseja, sitavares’, parik ’parukas’, parrakas ’pika habemega’. Kuid k-lise algvormi oletamine on põhjendamatu, nime algusosa lähtekohaks on pari ’madal mudane padrik’. Vrd Parila. – MK
BHO: 433; EAA.1.2.932:10, 35, L 8, 31; EAN; EO: 316; KNAB; Mellin

Pidula ‹Pidula ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas, mõis, sks Piddul, 1592 Pittola, 1645 Piddul, 1691 Piddula.  C3
● Algselt küla, mõis tekkis XVI saj lõpul. Mõisa maale rajati 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Nimele on L. Kettunen võrdluseks toonud sõna pidu, mis on tuletis tegusõnast pidama. E. Blumfeldt on arvanud ekslikuks vanema ajaloolise traditsiooni väite, nagu tulenenuks nimi siin asunud pidalitõbiste varjupaigast (Spital › pidal › Pidula), pidades tõenäolisemaks parun Tolli katset seletada nime sõna pidu ’sõjatee’ kaudu. Tänapäeva murretest on registreeritud pidu ’talitee’. ¤ 1. Pidula nimi on sellest tekkind, et siin praeguse Pidula mõisa asemel olnud suur pidalatõbiste asutis ehk koht. Sellest jäänudki see nimi Pidula. 2. Ükskord oli praeguse Pidula mõisa kohapeal olnud vanade eestlastel peokoht. Seda kohta hüütud Pidu taluks. Hiljem, kui sakslased tulid, ehitati selle talu asemel mõis ja seda ei hüütud nüüd enam Pidumõisaks, vaid Pidula mõisaks. Nii sai Pidu talust Pidula. (1939) – MK
KM: ERA, II, 231, 53 (9, 10) – 1939; Saaremaa 2007: 118; SK I: 286

Põrja [`põrja] ‹-le› Rõn – paik (küla) Tartu maakonnas Elva vallas ja Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas (Soontaga mõis), 1684 Pöria Jack, Pöria Jahan ~ Pöria Jahn, 1839 Pörja (talu), u 1900 Пыръя (talu).  A2
● Hilise küla kohta on teateid 1960.–1970. a-test. 1977 jagati Purtsi ja Soontaga küla vahel. Põrja nimi on võetud endise Niguri, praeguse Purtsi küla talult. L. Kettunen oletas, et talunimi on tekkinud läheduses asuva soiste kallastega järve nimest (Põrja ehk Põrje, praegusel põhikaardil Porijärv; 1684 Pör Jerfw ~ Pör Jerff; vrd ka Põrjamaa nukk Saaremaal). Kohanimi võib lähtuda hääbunud sõnast põri : põri ’pori’. Kui kõrvutus on õige, siis on osis -ja üsna varakult lühenenud järv-sõnast. Vrd Põripõllu. – EE
 EAA.308.2.107, L 2; EAA.308.6.280:4, L 3p; EJN 1964; EO: 42; EVK; KN; KNAB;  LVVA.6828.4.383, L 1; Rücker; SK I: 312; Vene TK 42; Wd

Ringiste ‹-le› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Karula mõis), u 1690 Ringste Hindrich, 1720 Ringiste, 1723 Ringeste.  B2
● Tänase Ringiste küla maa-alal on olnud kaks vana küla. Üks neist oli Kõpsi, Nigle ja Viki piirkonnas (*Ruuhmõtsa, 1584 Rohmac), teine Kiiviti ja Nakatu piirkonnas (Ujukülä, 1582 Hoiokilla, ↑Kiiviti). Ringiste talunimi pandi kirja neist esimeses külas XVII saj II poolel. Nime päritolu pole selge. Et nimi sisaldab vanadele külanimedele omast ste-liidet, võib see pärineda juba muinasajast, vrd nt Laadoga-Karjala vana, tundmatut päritolu lisanimi Rinkinen. Ringiste oleks selle eestipärane mitmuse omastava kuju. Vähem usutav, kuid samuti võimalik on see, et Ringiste on Rõngust siirdunud talupoegade kohapeal tekkinud lisanimi. Kuigi Rõngu nime võib tagasi viia pigem *Renko-kujulisele muinasaegsele isikunimele, võib küsida, miks esineb selle nime kõige vanemates kirjapiltides valdavalt i. Võib-olla on tegu n-i ees kõrgenenud õ ehk õ̭-ga nii Rõngu kui ka Ringiste kirjapanekutes ja Ringiste hääldus esmamainimise ajal [`rõ̭ngstõ]. Varem eksisteerinud küla nime (hilisemad kirjapanekud veel 1601 Rochmatz, 1627 Ruhgemetz, 1638 Roycemetz, u 1690 Ruchmetz) võiks kahtlemisi lugeda *Ruuhmõts või *Ruutsemõts. Kuivõrd kunagise küla all on Ujuste oja keskjooks ja palju soomaastikku, võib oletada, et nimi sisaldas sõnu roog : roo (võru tänapäevakeeles ruug : ruu, sellest tuletatud omadussõna `ruunõ : `ruutsõ) ja mõts ’mets, ääremaa’. Ringiste küla praegustes piirides on omaette nimega eristatavad ↑Kiiviti, ↑Nakatu, ↑Nigle, Paluotsa ja Piirikikka. Vrd Rõngu1. – ES
EAA.567.3.67:29, L 27p; EAA.1297.2.1:20, L 18; PA I: 70, 131; Rev 1601: 38; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 31; RGADA.274.1.174:934, L 929p; Sukunimet 1992: 503

Roosisaare [roosi‿saare] ‹-`saarde ~ -le›, kohalikus pruugis Roosi‿saarõ ‹-`saardõ›, rahvakeeles ka ‹Saarõ `pääle› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1923 Roosisaare (küla).  C1
● Vagula ja Tamula järve vahelisel soisel poolsaarel oli XIX saj keskpaiga kaartide järgi kõrgendikke nimedega Jerw saar ja Waddi saar. Kõige idapoolsema, Võru linnale lähima kõrgendiku nime pole kaartidel mainitud, kuid XX saj alguses kandis seal endisele kroonumõisa maavaldusele rajatud talu Roosisaare nime. Nime päritolu pole täiesti selge. Tõenäoliselt on nimi antud Võru linna poolelt populaarse väljasõidukoha tähistamiseks. XX saj II poolel laienes Roosisaare külanimena ka Vadisaarele rajatud asundustaludele, hiljem liideti juurde poolsaare läänekaldale tekkinud Vagulasoo küla. Viimase kohta on kaartidel kasutatud ka Kotsusaare külanime Kodso talu järgi. Vrd Roosi. – ES
 EAA.3724.4.1860, L 1;  EAA.3724.4.1864, L 1; Eesti TK 50; Eesti TK 200; ÜAN

Sigala ‹Sigala ~ -sse› Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Siekla Matz, 1576 Matz Martson i Sickaleth, 1728 Siggalaid, 1798 Siggala.  C1
● Sigala oli pärast 1940. a-id liidetud Reigiga, kuid taastati omaette külana 1997. P. Ariste, L. Kettunen ja E. Lagman on nime aluseks pidanud loomanimetust siga. L. Tiik oletab algusosa vasteks siig, siiakala, eestirootsi sik, temaga ühineb M. Meristo. Viidates rahvapärimusele, mainib juba C. Russwurm ka isikunimelise lähtekoha võimalust. Siga- ja Sea-nimede puhul on M. Kallasmaa oletanud tulenemist isikunimest, vrd vanaülemsaksa Siggo, norra Siggi, friisi Sike, Sika, Zyke, Sycka, mis on lühivormid täisnimest Siegfried. Nime järelosa on võinud lüheneda sõnast laid. – MK
HK: 224; Kallasmaa 1988: 431–432

Sigula ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Sicutol, 1259 Sicudal, 1290 Sicudale, 1405 Syckowal, 1507 Sigkull, 1576 Sigkola kulla, 1637 Sickull, u 1690 Siggul.  A3
● Kuulus XIII saj Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele, kelle omandiõigust Taani kuningad sel sajandil korduvalt ka kinnitasid. Kolga kloostrivendade maade hulka jäi Sigula kuni konvendi likvideerimiseni XVI saj, pärast seda oli Kolga mõisa valdus. XIII saj on küla olnud suur, 22 adramaad, hiljem jäänud väiksemaks; küla jäi suurtest teedest kõrvale. 1858. a revisjonis oli küla piirides lisaks 18 talule 53 vabadikku, kelle hulgas on hilisemate Vahastu, Liiapeksi ja Koopa küla talud. Sigula nime peab L. Kettunen pärinevaks sõna siga tuletisest *sigoi, mis võib olla ka isikunimi (*Sigoi › Sigo › Sigu). Ta võrdleb seda vepsa külanimega Sigoila (tegelikult Šigoil´) ning soome perekonnanimega Sikanen ja kohanimega Sikala. Vorme, nagu 1259 Sicudal, peab ta võimalikuks mitmuse alalütlevaks (*Sigadel). Kuid kolmesilbiline kuju esineb varasemates mainingutes korduvalt kuni XV saj-ni välja, ka näib teises silbis algne olevat u. Seega jääb etümoloogia ebaselgeks. Koopa nime all tuntakse Sigula küla idaosa Liiapeksi küla pool. Siia liivaseljandikule koondusid XIX saj Sigula vabadikud, nime sai küla(osa) arvukate kartulikoobaste järgi seljandikul. – MJ
Bfl: I, 11, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; EO: 83; Joh LCD: 604; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Vilbaste 1956: 140, 169–170

Simula ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ Simulilõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), u 1683 Simona Kersten, 1765 Dorf Simula, Simmola, 1839 Sim̄uli.  A2
● Simula oli 1977–1997 Jaanimäe küla osa. Külanimi on tekkinud esmalt talupoja lisanimena, võimalik et isegi XVII saj keskel, sest 1684. a ülevaatekaardi ja kirjeldusraamatu järgi on siin juba kolm teistsuguste lisanimedega taluperet. Näib, et algtalu nimi jäi püsima suulises pruugis ja pandi kaardile kaardistuse varasemas järgus. XVIII saj keskpaigast märgitakse Simulat omaette külana. Nimi pärineb eesnimest Simmun : Simuna (algnimi Siimeon), milles Võrumaale iseloomulikult näib olevat toimunud muutus Simmun › Simmul. Vrd 1758. a kirjapanekut Auf Simmone Hins Land Simmola Hann. Simula piiresse kuulub lõunas Peräjärve (Perajärve), mis kuni 1977 oli omaette küla. Vrd Simmuli. – ES
 EAA.308.2.225, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:83, L 79p; EAA.567.3.252:16, L 13p; Rücker

Soohara [`soo‿hara] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Suu‿hara ‹-`harra› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis), 1582 Suhar, 1584 Suhara, 1627 Soharra, 1839 Soohara.  B2
● Küla on välja kasvanud Süvahavva külast. Sõna hara väljendab Räpina kohanimedes mitmel pool tähendust ’haru’, nt Palkhara, Inghara, vrd ka *Mõtshara (Plv), Vagula küla vanu nimesid. Soohara nimi võikski tähendada jõeäärsest emakülast tasasele, soisele maale ulatuvat asustuse haru. Soohara põhjapoolseid talusid kutsutakse Lehesjärveks. Soohara külast on välja kasvanud veel noorem küla või külaosa Hundilaanõ. Selle nimi võib pärineda 1670. a talupojanimest Hunti Jürgen. XIX saj arvati Hundilaanõ Veriora mõisa maade hulka ja praegu kuulub see Räpina valla Võiardi küla piiresse. Vrd Vagula, Võiardi. – ES
PA I: 93, 141; Rev 1624/27 DL: 73; Roslavlev 1975: 15, 28; Rücker

Tagula ‹-sse› San – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Sangaste mõis), 1582 Thagahalo, 1584 Tagahola, 1601 Taggewall, 1638 Taggula kyllo, 1696 Tagguwa, 1744 Tagowall, 1796, 1805 Taggula.  C1
● XVII saj on Tagula olnud kubjaskond, mille alla on kuulunud mitu talu. Rückeri kaardil 1839 on mainitud vaid Hengevõtja (Hengewotia), Paltseri (Palzere), Pelsi, Pugritsa (Pukritze) ja Talli talurühma. Enne 1977. a oli Tagula jagunenud kolmeks nummerdatud Tagula külaks. Küla nimi sisaldab sõna tagu(ne) või taga- ja liidet -la, mis on lühenenud sõnast -valla. Tagula on Sangaste mõisa poolt vaadates üks väheseid külasid, mis jääb teisele poole Väikest Emajõge ja Korva niitu. Tagula eraldiseisvad osad on Korva (1839 Korwa talu) ja Kuritse (1839 Kurwiza). – MF
ENE: VII, 434; EAA.308.6.349:2, L 1p; EAA.567.2.445:2, L 1p; EVK; KNAB; Mellin; PA I: 69, 130; Rev 1601: 34; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.213/10:44, L 119p; Rücker

Tauksi [`tauksi] Rid – saar Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, 1526 Tocsz, 1690 Taugholm, 1798, 1871 Tauks.  C1
● Saarel on asunud pikemat aega Haapsalu kirikumõisa, Varni ja Tanska küla heinamaad. Nimi on etümoloogiliselt läbipaistmatu, lõpu i on võinud areneda rootsi ö-st. C. Russwurm on oletanud tulenemist lätikeelsest sõnast tauksi ’traan, hülgerasv’, vrd tauks ’rasva-, rasvane’, kuid see on kaheldav, kokkulangemine läti sõnaga võib olla juhuslik, pealegi on Russwurmi toodud keelend ise vigane, nagu on osutanud L. Vaba. Eesti keeles ei ole leitud nimele sobivat vastet, võimalik, et see tuleneb mõnest isikunimest. Vahendajaks võis olla ka külanimi, 1620 on Läänemaalt Lihula läänist üles kirjutatud külanimi Taueke by, vrd 1539 Meus Teucko, Ianus Meldenpoick Teucko, Melte Teucko Ullaste küla all. Vrd Taugabe järv, Tõikvere. – MK
Almquist 1917–1922: 301; BHO: 586; Johansen 1951: 273; Mellin; Russwurm 1855: 51; Schmidt 1871; Stackelberg 1928: 131

Toosi ‹-le› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaarli mõis), 1816 Tosi (kaks talu), 1855–1859 Оррико, Тоси (talud).  A1
● 1922 nimetatakse kohta Vingi ehk Toosi külaks, üheverstakaardil u 1900 on aga Orika (Орико) talud. Toosi nimi lähtub eesnimest Toos, mis oli sealkandis sage veel XVIII saj. Ala kuulus XVII saj Õisu vakusesse. Varasemas Vingi ehk Vingivalla külas (1624 Wengewalde, 1638 Wingiwall, 1816 on mainitud kahte Wingiwalla talu) oli XVII saj talupoeg Orrika Jacob. Vingi nimi tuleb omanikult Vinck von Overbergilt, kelle läänistus pärineb XV saj-st. XIX saj keskpaigaks olid Vingivalla talud kolinud loode poole, jäädes tänapäeva Niguli küla piiresse (praegu tuntud Vinguvalla nime all). Vrd Ülemõisa. – MK
BHO: 184;  EAA.298.2.71, L 14; EAA.1865.3.171/8:3, 4, 5, 2p, 3p, 4p; KNAB; Rev 1624 PL: 53; Rev 1638 II: 68; Vene TK 126

Tsolgo1 [ts´olgo] ‹`Ts´olko ~ -sse ~ -le› Plv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Timo mõis), 1627 Solcke Juergen, 1688 Zollo Michel, Zollo Jaak, 1757 Solgo (lisanimi), 1821 Dorff Zolgo.  B3
● Küla oli XIX–XX saj vahetusel Timo valla keskus. Tsolgo ja naaberkülade elanikke on nimetatud tsolklasteks. Tsolgo nimi pärineb talupoja lisanimest. See võis olla esialgu s-alguline, kuid s-ilist kirjapilti võib põhjendada ka tugev peenendatus. Nime algupära on ebaselge, vrd tsolk ’solk’, tsolk´ma ’solkima’, tsollin ’solin’, vrd Soolikse talu (Hel). 1638 on Tsolgo kandi suursarast nimetatud *Süväjärveks (Söha Jerw), seda kas sügavate järvede või Mustjärve selleaegse nime (Soeha Jerw) järgi. ¤ Tsolgo külä um tuust nime saanuq, et siin oll´ väega vesine maa, porinõ ja muanõ. Ku siin künnuvaq, alati olnuq tsollin. Olnuq nigu tsolgatus. (1949) Vrd Tsolgo2. – ES
EAA.3147.1.172:64, L 56p;  EAA.3724.4.1935, L 14; KN: 1949; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 133; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:386, L 388p

Tupina ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Petseri rajoonis Krupa vallas (Petseri, Saatse nulk), vn Сту́пино, 1585–1587 Ступина (küla), 1686 Ступина, 1802 Стрепина, 1882 Ступино, 1904 Tupina, Сту́пино, 1922 Stupina, 1923 Stupino.  B1
● Küla kuulus XVI saj Petska gubaasse, XIX saj Molosva (Моложва) kogukonda ja Saatse kogudusse. J. Simm oletas külanime pärinemist isanimest Stupin (Ступин). Vene perekonna- ja isanimi Ступин tuleneb arvatavasti hüüdnimest Ступа ’tüse, kohmakas’. Vanavene isikunimena on kirja pandud Ступа, Ступица (XVI saj), Ступиша (XVII saj) ning isanimi Ступинъ (XVII saj). Lõunaeestilised lähted võivad olla tubin, tupin ’kinnas’ või tubinits ’nahkkinnas; (nahast) labakinnas, töökinnas’. V. Pall viitab sõnade tubin, tubinas ’kaigas, vemmal’ päritolule vene sõnast дубина või isikunimest Дубина. Vrd ka Keldo Tupa (Tupe) talu (Vas), Navi ja Vagula Tupitsa talu (Plv) ning Kähri Tupõ (Tupe) talu (Plv). Vrd Tupenurme. – AK
Academic; Dal’ 1955; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307; Ivanov 1841: 250; Pskov 1585–1587: 142; PTK I: 247; Simm 1970b: 143; Tupikov 1903: 376, 765; Vasilev 1882: 307; VES; VMS; ÜAN

Ulje [`ulje] ‹`Ulje ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ulja Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Mõnnuste mõis, Paadla mõis).  C4
● 1977–1997 oli Kogula osa. Küla on nime saanud vana talunime järgi, vrd Kogula all 1617–1618 Vllev Casper, 1618–1619 Vlli Casper, 1645 Vllia Laaß, 1750 Ulia Matz. Ka Kõrkkülas oli 1645 Hulja Jürgen. Nime ametlik kuju oli varem Ulja, nimelõpu e on tingitud reduktsioonist. Vrd Ulja. – MK
EAN; KNAB; SK I: 460

Ura oja, kohalikus pruugis ka Ura, rahvakeeles ka Kusma oja Rõu – oja Võru maakonnas, suubub Vagula järve, 1684 Kiwi eller Grenz beck, 1839 Orra Fl.  C1
● Urg või ura on vana sõna, mis tähendas algselt vooluvett, siin on seda kirjutatud ka Ida-Võrumaa moodi o-liselt. XX saj levis arvatavasti vigane kirjapilt Üraoja. Varem on oja nimetatud ka *Kiviojaks Vana-Nursis paiknenud veski järgi (kivi ’veski’). Teine, Kasaritsa-poolne nimetamisvõimalus on olnud Nursi oja (1849, 1850). Vooluvee vana nimekuju on veel Die Uderwitze 1644. a kaardil, mis seostub oja ülemjooksul tänapäeval leiduva paikkonnanimega Udrõpistü. – ES
EAA.308.2.178;  EAA.3724.4.1860, L 1;  EAA.3724.4.1864, L 2;  EAA.567.3.195, L 1; Faster 2005; Rücker

Vagula ‹-sse›, kohalikus pruugis Vagola ‹-he› Plv – küla Võru maakonnas Võru vallas (Võru mõis), 1627 Walgulsche See, 1638 Waggola, 1798 Waggula.  C1
● Tegemist on Navi küla juurde kuulunud hajatalust välja kasvanud külaga. Esimeste loetletud peremeeste nimed 1627 Motzarge ja 1638 MetzHergi Jaek ja Mert viitavad koha varasemale rööpnimele *Mõtshara (vrd ka 1757 Metzharra Jurri), mis on tähendanud haruna metsamaale laienenud asustust. Hiljem on see nimi ümber tõlgendatud perekonnanimeks Mõtshärg. Kuigi 1627. a järvenimi Walgulsche See näib olevat tuletatud küla-lõpulisest asustusnimest, viitab asustuse hiline tihenemine ja talupoegade loetlemine Navi küla all veel 1757. a, et küla nimi on pigem saadud ↑Vagula järve nimest. Vagula idaosa on tuntud Tuulõmäe (Tuulemäe) nime all. – ES
EAA.3147.1.172:97, L 85p; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 133

Vagula järv, kohalikus pruugis ka Vagola järv, kohalikus pruugis harva Vakul´ Plv, Rõu, Urv – järv Võru maakonnas Võru vallas, 1563 в(ъ) Валгулскомъ устье (Vagula suudmes), 1627 Walgulsche See, 1630 Waugula, 1638 Waggola, Wagull, Wagga, 1644 die Waggelsche See, 1775 Waggula Jerwe.  C1
● Järvenimi on esmane kummalgi järve kaldal paikneva Vagula küla suhtes. Vana järvenime tähendus ja päritolu pole teada. 1479. a on Ruhjast tänases Lätis üles kirjutatud soonimi Waggul purwe ja ojanimi Waggul urwe (tõenäoliselt sama sõna mis liivi ūrga, võru ura ’oja’). Esikomponent jääb ka nendes nimedes seletuseta. ¤ Viitinas üks tüdruk kuulnud, kui järv hüüdnud: „Tammul sa taganõ iist, siist Vakol nakkas vaoma!“ Ennevanasti olnud Vagula järv Viitinas Luhasoo asemel. Mispärast ta ära vajunud, seda ei teata. – ES
 EAA.567.3.195, L 1; EAA.2072.3.56a; KM: ERA II, 143, 395 (12); LGU: I, 536; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 196, 201; Roslavlev 1976: lisa 3; Selart 2016: 86

Vakalepa [vaka‿lepa] ‹-`leppa ~ -sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Vee mõis), 1565 Wackalep, 1624 Wacklap, 1797 Wakkalep.  A3
● XVI saj kuulus küla Lihula nunnakloostrile, XVII saj alguses eravalduses. 1977–1997 oli ametlikult ühendatud Vee külaga. Nimele võiks vasteks tuua vakk : vaka ’mõõt, viljamõõt; puunõu’ (vakk maad) ja vakk : vaku ’maksualune maa-ala’, järelosa on algselt lõpp : lõpe ’lõpp (lõpu)’. – MK
BHO: 632; EAA.1.2.932:13, L 11; KNAB; Mellin; Stackelberg 1926: 181; Wd

Vasula järv TMr – järv Tartu maakonnas Tartu vallas.  C1
● Kui Vasula küla nimi on lähtunud isikunimest, siis tuleneb järve nimi küla nimest. Kui aga pidada silmas, et Eestis on mitu la-liitega vana järvenime (Tamula, Vagula), mis võivad olla esmased, siis jääb Vasula nime päritolu mõistatamata. A. Mäemetsa teatel on veekogu kutsutud ka Salatsi järveks (vrd ↑Salatsi jõgi Lätis, läti Salaca). Vrd Vasula. – EE
Mäemets 1977: 207

Vatla [`vatla] ‹`Vatla ~ -sse› Kse – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas, mõis, sks Wattel, 1320 Wattele, 1586 Wattelby.  A4
● 1320 müüs Saksa ordu teiste hulgas Vatla küla Padise kloostrile. 1402 oli küla Lihula nunnakloostri omanduses, hiljem juba mõisana erakätes. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen annab küsimärgiliselt kaks võimalikku nime algkuju: *Vatto(i)la ja *Vattela. Vana la-liitelise kohanime algusosana võiks oletada isikunime. 1186 on liivlastel olnud isikunimi Wade, vrd germaani isikunimesid Vadi, Wado. – MK
BHO: 656; EO: 91; Rev 1586: 73; Stoebke 1964: 73

Vea ‹-le›, kohalikus pruugis `Vea‿küla Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Jõe mõis), 1582 Wyakula, 1585 Wehakul, 1592 Wichakule, 1722 Weokullast, 1758 Wiacks, Weakull.  B3
● Nimi lähtub tõenäoliselt sõnast viha (vrd ka Vihula), mis on ehk olnud isikunimi (J. Mägistel nt Vihas, Vihavald). 1977 liideti Veaga Kogri (u 1900 Когри) ja Ojaküla (1937; u 1900 Урукюла). Juba enne Teist maailmasõda on kokku sulanud Särje küla Veast loodes. – PP
KNAB; PA I: 107, 197; PTK I: 270; PTMT: II, 250

Vigala ‹-sse› Vig – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Fickel.
● XIII saj algul oli Vigala koos Kullamaa ja Märjamaaga üks muinaskihelkond, mille nimi ei ole teada. XIII saj keskpaigast kuulusid Vigala alad Saare-Lääne piiskopkonda, umbes sel ajal tekkis ka Vigala khk. L. Kettunen on Vigala nime pidanud la-liiteliseks, algusosa vasteks viga, mis tänapäeval tähendab puudust või süüd, kuid liivi keeles on vigā ’niiske pikk lohk kahe künka vahel, piklik soostunud org’. Oletatavasti on sõnal olnud sarnane konkreetne tähendus ka eesti keeles, abstraktset tähendust peab Kettunen ebatõenäoliseks. – MK
BHO: 81; EO: 91; Joh LCD: 104

Vihkla [`vihkla] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-he ~ -lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1811 Wickla, 1834 Wiggla Jahns, 1885 Wigla, 1926 Vihkla.  A3
● Vihkla oli 1977–1997 Sarise küla osa. XIX saj elasid külas lätlased ja nime eestipärast kuju Rõuge kirikuraamatutes ei leidu (muidu on neid paljude Vana-Laitsna külade kohta). Vihkla (*Vihtla) nimi võiks olla siiski läänemeresoome päritolu, vrd Vihtla talurühm Haanja mõisa alal, Vihtlamäe talud Kasaritsas, Vihtla (Vihkla) talud Kanepis Koigeras. Muutus ht › hk on neiski nimedes võimalik. Kõige tõenäolisemalt kuulub ka Vihkla muistse isikunime *Vihti põhjal saadud nimede hulka. Mõnikord on oletatud, et see nimi põhineb muinasgermaani *wihti tüvel, vrd sks wichtig ’tähtis’. Vihkla algtalu küllalt pikale ajaloole viitab ka Vihkla kõrval paiknev talurühm Vanaussaia (vanaussaid ’vana taluase’, oli omaette küla kuni 1977). Vähem põhjendatud on võrrelda Vihkla järve, Haanja Vihtla järve ja Mooste Vihatjärve nime ning otsida võimalikele algsetele järvenimedele sõnavaralist vastet, nagu nt sm vihanta ’roheline, lokkav’. Nimekuju Wigla näib vastavat sama küla nime hilisele lätipärasele hääldusele. Vrd Sarise. – ES
 EAA.1701.1.2, L 8; EO: 27; LVVA.199.1.228:26, L 21p; LVVA.235.1.4:13, L 9p; Saarikivi 2007a: 214; Stoebke 1964: 105; Võrumaa 1926: 262

Vihterpalu [vihter‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, erts Vippal, 1402 Wichterpal (küla).  B1
● Vihterpalu oli algselt piiri- ja metsaala, mis kuulus Hatu küla juurde. XIII saj langes ala Lihula nunnakloostrile ja 1402 Padise kloostrile, siis oli olemas juba ka küla. XVI saj vakus. Mõis rajati kas XVI saj lõpus või XVII saj algul, mainitud 1623, seejärel küla enam ei mainitud. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Ehkki algses külas on olnud ka rootsi asustust, on küla nimi eestiline liitnimi, mille algusosa lähtub ainult liitsõnas viherpuu ja kohanimedes esinevast sõnast viher (vihter) : vihtra, vrd soome vihreä ’roheline’; sõna on peetud tuletiseks sõnast viha. Järelosis on palu, mis läänemurdes märgib kehva madalat maad. C. Russwurm on nimega samastanud 1262.–1285. a piirimääramise ürikust kirjapaneku Ueytte peh. Vihterpaluga liideti 1977 ↑Tamse küla. – MK
BHO: 670; Johansen 1951: 119, 229; Lagman 1964: 61; Russwurm 1855: 143; SKES: VI, 1739

Vihula ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Viol, 1241 Viola, 1402 Vyol, 1501 Vyoll (mõis), 1516 Fioell, 1542 Fyoll (mõis, küla), 1583 Fiol (mõis), Fiolby (küla), 1796 Viol (mõis), Wihhola (küla).  A2
● Mõis rajati küla kõrvale vahemikus 1464–1501. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Vihula asundus, mis 1977 liideti Vihula külaga. L. Kettuneni järgi tuleneb nimi sõnast viha ’kibe’, ta seob selle sageda Soome kohanimega Viho(i)la ning isikunimega Viho(i)nen. Ka E. Tarvel tuletab külanime muistsest isikunimest Viho või Vihoi. Vihula mõisast 0,5 km küla poole asus endine saunaküla Puutemäe (praegu tuntud rohkem Altküla nime all). – MA
Bfl: I, 1207; BHO: 630; EO: 84; Joh LCD: 667; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 16, 25, 37, 46, 104

Viisli [`viis(s)li] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Ahja mõis), 1582 Wisnakilla, 1584 Wiznakila, 1588 Wisli albo Wyssnakula, 1627 Wissell, 1675 Wiessle Külla, 1839 Wiesel.  C3
● Esimeste kirjapanekute põhjal on külanimi olnud *Viisna ehk *Visna, hiljem *Visli ehk Viisli. J. Simm võrdleb nime mõnede kirjapanekute alusel Äksi nimega Visusti, mille algkujuks on L. Kettunen varasemate kirjapanekute põhjal andnud *Visula, tuues võrdluseks isikunime *Vissi ja sõna viss. See sobiks küll paremini Visse külanime etümoloogiaks. Rootsmäed arvavad, et nimi lähtub vene sõnast вишня ’kirss’, mis on laenatud Tartu ja Võru murdesse kujul visna(puu) ~ visla(puu). Simm on palju ettevaatlikum. Ta seob vene sõna vaid n-liste variantidega ja lisab, et on võimalik rahvaetümoloogiline mugandus. Tundub küll, et külanimes on tegemist viljapuu nimetusega. Küla nelja popsitare nimi on Truia liin. Viisliga liideti Nõukogude ajal ka arvatavasti XVIII saj lõpul rajatud Paagna küla, mida on kutsutud ka Paagnanukaks ja Paagnanuka külaks. – MJ
PA I: 90, 137; Rootsmäe 2016: 584, 595–596, 647; Rücker; Simm 1973: 129–130, lisa 232; Simm 1977: 122; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Vingerja ‹-le› Saa – paik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Kilingi mõis), u 1900 Вингерья (küla), 1923 Vingerja.  A2
● 1977 liidetud Kikepera külaga. Küla asub soosaarel Ilvese raba ja Tildriraba vahel, viimane on veel Mellini atlases märgitud järvena. Soonimi Wingerja Soo esineb sealkandis 1802. Nimi pärineb kalanimetusest vingerjas, vrd ka vingerdama ’looklema’. Varasemal ajal on Vingerja esinenud lisanimena Vigala khk-s (1765 Wingerya Hinrich). – MK
EAA.3.1.497:179, L 165p;  EAA.2072.5.778, L 1; KNAB; VMS; ÜAN

Võuküla [`võu‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võu‿külä ‹-`küllä› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Woiakulla, 1584 Woikula, 1625 Waugela Kulla, 1630 Wängell, Waugel, 1638 Waiküll, 1822 Wöuküll.  C1
● Tegemist on põlise külaga Võhandu ehk Võu jõe ääres. Külanimi ongi saadud Võu jõe nimest. XVII saj allikates on Võhandu nime kasutatud üksnes jõe ülemjooksul ülalpool Vagula järve. Alamjooksul on jõge esmakordselt Võu nimega nimetatud Mellini kaardil 1798 (Wou Fl), samas on ka Võuküla (Woukül). Võu ja *Võõbo suhte kohta vt ↑Võhandu jõe artiklist. Võuküla nime kirjapildi suurt varieeruvust varasemates dokumentides tuleks seletada sakslastele võõra diftongi õu edasiandmise raskustega, mõnikord ehk ka ümberkirjutusvigadega. Miks just see küla on saanud nime jõelt, seda võib ehk seletada Võuküla varasem tähtsus asustuskeskusena, sest külas on muinasaegne linnamägi. Võimalik on ka veetee vaatenurk: jõe suudmest Võukülani olid jõe kaldad juba keskajal järjestikku asustatud, kuid Võukülast ülespoole, järgmise põlisküla Pääsnani tuli asustuses pikem vahe. Võuküla osad on loodes Lõpõperä, lõunas Siilaots ja keskel Varõssõ, Võuküla piiresse kuulub põhjas Puusta, endine karjamõis (sks Lichtenhof). Vrd Võhandu jõgi. – ES
EAA.567.3.190:27, L 27p; EAA.1269.1.796:180, L 458; Eesti PK 20; Mellin; PA I: 94, 141; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 17, 24

Ähijärve [ähi‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Ähe‿järve Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1586 Haierkula, 1627 Ayer Kuella, 1798 Ahhijerw, 1811 Aihijerwe, 1839 Ahijerw.  C2
● Järvenime põhjal moodustatud külanimi ilmus allikatesse küllalt varakult ja on kohe kirja pandud märgatavalt lühenenuna. XVI saj lõpu Poola revisjonid arvasid selle küla alla ka Mändiku ja Mikilä ümbruse talusid. XVII saj seevastu tehti vahet Ähijärve ja *Vihuste (Wehust, Wehustewalda, Wihustwalda, 1688 Mendika By) vahel. Mikilä järve nimi 1685. a kaardil Uigast Lacus tuleneb samast tänapäeval kadunud nimest. Praeguse Ähijärve küla põhjaosas eristub talurühmana Peedsi, leidub mitmeid vanu hajatalusid, nagu Saarjärve, Sibula, Värtemäe. Ähijärvega liideti 1977 Saera küla (1970, mõisa metsatööliste ehk „saerahva“ kunagine elukoht), mille lõunaosa tuntakse Peräjärve nime all. – ES
EAA.1865.2.131/2:41, L 41;  EAA.308.2.88, L 1; Mellin; PA II: 331; Rev 1624/27 DL: 106; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:556, L 562p

Äntu ‹`Äntu› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Engdes, 1277 Robertus de Engdis (isikunimi), 1458 Engedas (mõis ja küla), 1558 hoff to Enges, 1725–1726 Engdes (mõis), 1732 Ento m.  C3
● 1920. a-tel Äntu asundus, mis 1977 nimetati külaks. Äntu nime etümoloogia on ebaselge, nimi on lühenenud. Äntu Punamäge on peetud Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Virumaa Agelinde linnuseks, kuid ala ei kuulunud tollal mitte Viru-, vaid Järvamaale. Pigem tuleks linnust otsida lõuna poolt Simuna khk aladelt, nt Emumägi ehk Salla mägi, mis olevat olnud jumal Tooru asupaik. Äntuga liideti 1977 Uguri ja Vigala küla, mõlemad olid asulate nimekirjas hiljemalt 1970. – MJ
Bfl: I, 238; BHO: 65; Bienenstamm 1826: 83; KM: E 55374; Rev 1725/26 Vi: 250; Thor-Helle 1732: 315